Kuhu küll need päevad lähevad....

On läinud aeg nii kiiresti, et ei saa aru millestki enam. Alustaks siis sellest, et pidu oli ägensch! Aitäh muidugi kõigile, kes seal kohal olid ja peo toredaks tegid. Kostüüme oli igasugu vahvaid ja eestlase loomupärane häbelikkus ka ei löönud välja. Isagi võiks öelda, et olin üllatunud inimeste leidlikuse üle. Mina ise polnud üldse nii originaalne ja paljud said aru, minu isiksuset alles siis, kui Hr. Adiga koos olime, sest meie kostüümid moodustasid ühtse terviku. Ja kingitused olid ka kõik üle prahi vägevad. Väga pro minumeelest. Võib-olla natuke puudus peo juures seda minulikkust, mis mu sünnipäevad minu jaoks väga mõnusaks teevad, aga järgmine aasta luban teha omanäolisema peo. Muidugi, siis peaks ka juba maja valmis olema ja ei pea enam meeletuid summasid mingi härra taskusse maksma, kes lõppkokkuvõttes su alkoholi ka veel ära varastab. Aga see-selleks. Põhiline on ju, et lemmikutega get downi saab tantsida. Ja nalja sai hommikuni.

Järgmine õhtu läksime Prl. K ja Hr. T juurde, kus vaatasime pilte rääkisime juttu ja natuke tarbisime ka järele jäänud alkoholi. täitsa tore oli. Algne plaan oli meil muidugi Katja minna, aga kui aku ikka külmaga streigib, siis pole teha midagist.

Ja esmaspäeval algas uuesti kool. Väga hirmus polnudki sinna uuesti minna, sest mõttetu passimine hakkas juba ära tüütama. Loengud on ka siiamaani üsna normaalsed olnud, kuigi ka see semester tuleb mul jälle psühholoogiaga maadlema hakata. Loodan, et saan ikka hakkama. Ja pedagoogika ajalugu tundub selline natuke kahtlane aine, aga mitte võimatu muidugi. Homme on matemaatika esimest korda. Mu aju on reaalainete puudumise tõttu juba kokku tõmbunud vist. Loodan, et see matt pole lihtsalt mingi uina-muina vaid saab ikka ajusid ka ragistada.

Tegelikult on täna kurb päev. Olen juba mitu korda nutnud ja kurvastanud. Prl. H sõitis täna Nizzasse tagasi ja mina oma nõrga hingega ei suuda sellest ju üle olla. Aga ma loodan, et ta tuleb varsti jälle, sest see 18 kuud, mis ta seekord ära oli, oli ju üle mõistuse pikk aeg. Muidugi see, et vahepeal tal külas sai käidud leevendas asja. Just tuli meelde, et kui me eelmine suvi seal Hr. A-ga käisime, siis istusin rongijaamas trepi peal ja pillisin nagu väike plika ikka. Südame peaks kuidagi kõvaks tegema, aga ei oska ju kuidagi. Oehh raske see elu ikka. Natuke lill on ka muidugi.

Laupäeval saab pidenšit jäle....uhuuuu!!! Vanu sõpru saab jälle näha ja värki. See on ju tore. Hr. A loäheb ka oma sõpradega peole nii, et ma ei pea süümekaid ka tundma, et üksi kusagil pidu teen. Ikka selliste asjade koha pealt nõrk süda mul. Pole harjunud nagu ilma temata eriti olema.

Ma olen nüüd pool tundi kirjutanud juba, aitab ka selleks korraks.

There is no chin under Chuck Norris's beard. There is only another fist.