Kuhu küll need päevad lähevad....

On läinud aeg nii kiiresti, et ei saa aru millestki enam. Alustaks siis sellest, et pidu oli ägensch! Aitäh muidugi kõigile, kes seal kohal olid ja peo toredaks tegid. Kostüüme oli igasugu vahvaid ja eestlase loomupärane häbelikkus ka ei löönud välja. Isagi võiks öelda, et olin üllatunud inimeste leidlikuse üle. Mina ise polnud üldse nii originaalne ja paljud said aru, minu isiksuset alles siis, kui Hr. Adiga koos olime, sest meie kostüümid moodustasid ühtse terviku. Ja kingitused olid ka kõik üle prahi vägevad. Väga pro minumeelest. Võib-olla natuke puudus peo juures seda minulikkust, mis mu sünnipäevad minu jaoks väga mõnusaks teevad, aga järgmine aasta luban teha omanäolisema peo. Muidugi, siis peaks ka juba maja valmis olema ja ei pea enam meeletuid summasid mingi härra taskusse maksma, kes lõppkokkuvõttes su alkoholi ka veel ära varastab. Aga see-selleks. Põhiline on ju, et lemmikutega get downi saab tantsida. Ja nalja sai hommikuni.

Järgmine õhtu läksime Prl. K ja Hr. T juurde, kus vaatasime pilte rääkisime juttu ja natuke tarbisime ka järele jäänud alkoholi. täitsa tore oli. Algne plaan oli meil muidugi Katja minna, aga kui aku ikka külmaga streigib, siis pole teha midagist.

Ja esmaspäeval algas uuesti kool. Väga hirmus polnudki sinna uuesti minna, sest mõttetu passimine hakkas juba ära tüütama. Loengud on ka siiamaani üsna normaalsed olnud, kuigi ka see semester tuleb mul jälle psühholoogiaga maadlema hakata. Loodan, et saan ikka hakkama. Ja pedagoogika ajalugu tundub selline natuke kahtlane aine, aga mitte võimatu muidugi. Homme on matemaatika esimest korda. Mu aju on reaalainete puudumise tõttu juba kokku tõmbunud vist. Loodan, et see matt pole lihtsalt mingi uina-muina vaid saab ikka ajusid ka ragistada.

Tegelikult on täna kurb päev. Olen juba mitu korda nutnud ja kurvastanud. Prl. H sõitis täna Nizzasse tagasi ja mina oma nõrga hingega ei suuda sellest ju üle olla. Aga ma loodan, et ta tuleb varsti jälle, sest see 18 kuud, mis ta seekord ära oli, oli ju üle mõistuse pikk aeg. Muidugi see, et vahepeal tal külas sai käidud leevendas asja. Just tuli meelde, et kui me eelmine suvi seal Hr. A-ga käisime, siis istusin rongijaamas trepi peal ja pillisin nagu väike plika ikka. Südame peaks kuidagi kõvaks tegema, aga ei oska ju kuidagi. Oehh raske see elu ikka. Natuke lill on ka muidugi.

Laupäeval saab pidenšit jäle....uhuuuu!!! Vanu sõpru saab jälle näha ja värki. See on ju tore. Hr. A loäheb ka oma sõpradega peole nii, et ma ei pea süümekaid ka tundma, et üksi kusagil pidu teen. Ikka selliste asjade koha pealt nõrk süda mul. Pole harjunud nagu ilma temata eriti olema.

Ma olen nüüd pool tundi kirjutanud juba, aitab ka selleks korraks.

There is no chin under Chuck Norris's beard. There is only another fist.

Nii väsinud, nii väsinud...

Täna hommikul mul kael valutas ja väga jubedalt. Muidugi oli asi selles, et me Hr. A-ga ei viitsinud kell pool seitse hakata Prl. M-i juurest tulema ning otsustasime seal magada. Oleks meil ainult natuke rohkem mõistust peas olnud, oleks saanud oma kallis voodis tududa ja üldse mitte kaela pärast muretseda. Aga mis seal ikka, vähemalt õhtu oli tore. Lõpuks olid muidugi kõik väga purjus nagu alati ja siis ei saanud enam hästi aru, mis toimub, aga enne seda saime maad ja ilmad läbi arutatud. Päevakorras olevate teemade alla käisid näiteks garaaži ühistud ja poliitika. Vahepeal tekkis ka hetk, kui kõik seletasid midagi koos ning seetõttu pidime kasutusele võtma pudeli. Nimelt keerutasime seda ja kelle peale jäi võis sõna võtta.

Ühelausega oli meil tore õhtu/öö/varahommik. Enne seda käisime Hr. A-ga Buldogis söömas - oli hea nagu alati. Huvitava faktina sain teada, et mu endine klassiõde Prl. T töötab seal. Kohvi oli seal jama ning seda ei soovita, aga kuna More oli kõrval, siis tundus veidike parem. Täna hommikul muide ostsin oma elu esimese 3in1 kohvi, see ka polnud hea, aga ajas asja ära, kuigi jube lahja oli. Statoilist ei saa üle ega ümber ikka. (Pea valutab) Tahaks magada, aga nagu väga ei viitsi ka. My name is Earli uus osa peaks mulle kohe kohe arvutisse jõudma - võiks juba tulla, aga noh vaadata ma seda veel niikuinii ei saaks, sest Hr. A- pole kodus ja ta tahab ju ka näha.

Sünnipäevapalavik hakkab tulema ja päris hirmus on see kohe. Igast asju peaks orgunnima, aga nagu viitsimist suurt pole. Peaks ikka pingutama rohkem. Kõige rohkem kardan, et tuleb nagu mu üle-eelmine sünnipäev, kus aina tramburaitasin ja sebisin ja ise oma pidu nautida ei saanudki. Isegi alkohol, mille jõin kadus sebimise pärast umbes 10 minutiga verest. See ei olnud lahe. Loodan, et seekord tuleb parem.

Veebruaris tahaks Rootsi minna. Vähemalt on plaan selline, loodan, et sellest ka midagi välja tuleb, aga peab tulema, sest iga aasta on ju käidud. Muidugi ilma Nixita ei ole see enam sama, mis esimene kord oli, aga ka sellest katsume üle olla. Ja Egiptus, sinna tahaks ka minna. Sügise poole muidugi, sest enne seda ei jõua raha kokku korjata. Nii palju asju on vaja ja nii paljudes kohtades on vaja käia. Prl. H ja Hr. R mainisid eile, et kui lumi maha tuleb peaks ikka Otepääle laudama minema (mina muidugi kelguga). Ja see on jällegi hirmus suur väljaminek. Muidugi reis iseenesest oleks tore.

Aga nüüd tahaks vanni minna ja puhata ja peataluvett juua. Head ööd!!!


Chuck Norris does not sleep. He waits!

Tänane päev on alanud puhtalt....

Teater eile oli tore. Pole ammu midagi nii head vaatamas käinud. Kivirähk on ikka parim. Aabitsa kukk oli etenduse nimi. Midagi tõeliselt värskendavat ja toredat ning nalja sai ka palju.
Aga tegelikult ma tahaks täna hoopis sõprusest rääkida. Et täpsemalt, mis on sõprus. Noh tegelt tahaks, et keegi annaks mulle vastuseid, mis oleksid ka õiged. Kas sõprus on see kui sa näed kedagi iga päev? Kas sõprus on see kui sa mõtled kellelegi iga päev? Kas sõprusega kaasneb ka armukadedus? Mis on sõprus? Kui palju võib sõpru omada? Ja neid küsimusi on veel ja veel....kõik nad on tiirelnud mu peas vahelduva eduga juba aasta või isegi rohkem. Võib-olla on asi selles, et ma ei oska ennast kehtesdada, suudan pidevalt olla tallaalune. No esiteks juba see, et ma ei oska inimestele ei öelda. See on ikka kohutavalt elus kätte maksnud, aga ma teen seda jälle ja jälle. Teiseks ma ei oska oma muredest rääkida. Äkki on mu mured nii mõttetud ja igavad, et keegi neid kuulata ei taha, aga tundub, et kui mul ongi midagi hingel ja ma üritan sellest rääkida, siis kas inimesed teevad nägu, et neid ei huvita või hakkavad oma sarnastest muredest kurtma. Ja jääbki minu mure rääkimata. Ma tõesti ei mõista miks see nii on. Inimesed otsivad terve elu taga tõelist armastust. Mina olen selle leidnud, vähemalt ei kujuta ette, et kellgi teisega saaksin olla õnnelikum. Ja see kindlustunne, mis mul Hr. A-ga on, on lihtsalt parim. Midagi mida olen alati tahtnud- et oleks siht kuhupoole liikuda. Muidugi asjad muutuvad näiteks ükspäev mõtlesime, et tegelt võiks kunagi maale kolida ja tõesti miks mitte. Iseenesest ju tore plaan. Muidugi läheb sinna veel vähemalt kümme aastat aega. Kaldusin teemast kõrvale nii mis jube. Tahtsin öelda hoopis, et äkki mina olen inimene, kes terve elu otsib tõelist sõpra. Fakk mulle piisaks, kui mind vahel kuulatakse ja tore oleks kui keegi jätaks meelde ka mis ma räägin. Võib-olla tuleb see jutt vihast ja pettumusest, aga no ei saa ju muudmoodi. Ja mul on kahju inimesest, kes hakkab minu sõbraks, sest mul on terve 20 a. muresid kurtmata ja kui nad ükskord tulema hakkavad, siis hoidke alt.
Muidugi olen ma väga nõudlik ka. Vahel olen ikka mingi probleemi, kellelegi ette ladunud ja siis antakse nii tobedat nõu, et ise ka ei usu. Möhh asi on vist ikka päris palju minus kinni. On vähe inimesi, kes mulle meeldivad ja kuna am ei suuda kunagi ei öelda, siis ma olen kahepalgeline ja suhtlen ka inimestega, keda ma tegelikult üldse ei salli. Hr. A on samasugune, muidugi ta on otsekohesem ja keda ta üldse ei salli, see ka teab seda, aga talle meeldivad ka ikka väga vähesed inimesed. Ikka imelik on see elu. Ja meie lapsed tulevad ka kunagi samasugused, noh ma loodan, et nad saavad vähemalt Hr. A otsekohesuse, sest see mis mina teen on ebaõiglane teiste ja minu enda vastu. Aga lahedat sõpra tahaks küll endale. Ma peaks vist tegema nimekirja, mis ühes sõbras tähtis on ja siis lehte kuulutuse panema. Jah nii peakski tegema....
Aga niipalju sellest. Täna ma lähen Prl. C juurde, ta tuli just reisilt. Ma olen tema peale viimase nädala jooksul palju mõelnud. Ma isegi ei tea miks. Täna sain teada, et ta mu sünnipäevale tulla ei saa, sest läheb Dubaisse. See oli kurb. Aga siis lähme oma Kompressori date'le nagu me ikka käime tihtipeale. Minule pannkokku kondentspiima ja vaarikatega ja talle singi ning juustuga. Ja meil on alati tore. Ta pidi pruun olema, seda ma tahaks näha, sest ta on alati olnud sama valge või valgem kui mina. Loodan, et tuleb tore õhtu.

There is no theory of evolution. Just a list of animals Chuck Norris allows to live.

Ma olen nüüd ikka Kaisa

Sellel tänasel päeval otsustasin, et ma olen ikka ka Kaisa ja minust saab blogipepu. Kirjutada on ju tore ja lugeda on ju ka tore, pealegi on mu elu ju põnev. Näiteks praegu teen ma endale juustumakarone ja koristan kõhtu. On uus ja parem elustiil. Ainult suitsetamist vähendada ei kavatse, see mulle meeldib.
Nädalavahetusel lõhkusime koos Hr. A-ga rutiini ja põrutasime Häädemeestele. Niisama lambist, sest Prl. A kutsus. Seal oli tore, sai väljamaal käia ja puha. Kõige parem oli muidugi, et sai Prl. A-d ja Hr. O-d näha üle pika aja. Veel hea tunne on selle pärast, et varsti näeb neid jälle. Pidu on ju tulemas. Pidu tuleb tore ma loodan, kuigi mul veel pole plaane eriti. Peaks raamatukogust vist mingi mängude raamatu võtma. Mul on ju nüüd palju vaba aega, sest jah tõesti täna oli mu selle semestri viimane eksam. Sain A ja olen üli rahul. Ongi vist nii, et A-sid ja B-sid on pooleks ja üks C on ka. Täitsa normaljonks minu arvates.
Fakk, makaronid keesid üle, sattusin paanikasse ja ei osanud u. 30 sek midagi teha, siis tõstin poti tulelt maha. Vahel võin ka mina udu olla.
Häädemeestel juhtus veel seda, et Hr. A ja Hr. O käisid siga tapmas. Naisi kaasa ei võetud ja ega me poleks tahtnudki minna uni oli palju magusam. Liha mis pärast toodi oli küll hea.
Rohkem midagi meeletult põnevat polegi olnud. Täna lähme mina ja Hr. A ja Prl. H ja Pr. M lähme teatrisse, Kiviräha uut tükki vaatama.

Guns don't kill people, Chuck Norris kills people