Seekord ka natuke minu elust...

Noh tegelt ega siin väga midagi rääkida pole, aga hakkame pihta.

Koolis on imelik käia. Tähendab viimasel ajal nagu absoluutselt ei viitsi. Laiskus on täiesti peal. Õnneks veel nii hirmus pole, et midagi tegemata oleks. Kõik vajalikud asjad olen ikka tehtud saanud. Aga vaikselt hakkab see igakevadine tunne tulema, et kõik kuhjub üle pea. Keskkoolis oli muidugi lihtsam. Tundsid kõiki õpetajaid ja teadsid nende nõrkusi. Neid sai hästi ära kasutada, aga nüüd õppejõududega on palju keerulisem. Neid ju näed ainult korra nädalas poole aasta jooksul. Kõik on nii rangelt reeglites kinni ka. MASENDAV. No tegelikult mulle ju koolis meeldib, aga veel rohkem meeldiks mulle kui ma saaks kooli kõrvalt tööl ka käia, aga aega ega jaksu eriti ei ole.

Suveks õnneks leidsin endale koha. No mis leidsin, aga noh lähen samasse kohta, kus eelmised kaks suve käisin. Nüüd muidugi on seal teised omanikud ja ei tea, mis saama hakkab. Homme lähen asja uurima, eks siis näeb. Igatahes ootan juba, et saaks natuke oma raha teenida, ei peaks enam vanematelt ega Hr. A-lt küsima. Saaksin vabaks. Tegelikult tahaks igas mõttes vaba olla, aga tundub nagu oleksin aheldatud suure kiviseina külge ja õhku jääb ka järjest vähemaks. Ei teagi, mis tegema peaks, et see tunne üle läheks. Lihtsalt masendus/depressioon on peal pidevalt. Ei tea mida teha. Sõpru vist otsin ikka veel....(kahtlased siseringi naljad, mis ma endale teen).

Täna rääkisime pikalt, aga ei jõudnud sellega kusagile. Ma ikka veel loodan, et jõuame, aga kahtlen selles. Eks näis, mis saab. Kevad on minu jaoks ikka kohutav aastaaeg. Kuigi ta on mu lemmik, teeb ta tavaliselt ikka hirmus palju halba mulle.

Ma sain just aru, et mu elu pole eriti põnev ja siia nagu ka midagi eriti kirjutada pole. A ükspäev käisin Hr. M-ga linnas. See oli tore, kuigi talle ei meeldi vihm. No igatahes ma järgmine kord parem kirjutan siis kui ma tahan millegi üle arutada. Või erandina siis juhul, kui mu elus midagi tõesti šokeerivat peaks juhtuma.

Palju õnne kõigile sünnipäevlastele;)

Chuck Norris counted to infinity - twice.

ARMASTAGEM ISEENDALE

Mõtlema hakkasin täna teiste inimeste bloge lugedes? Lugesin nii enda tuttavate omi kui ka suvalisi. Noh tegelt on ainult neli blogi mida ma regulaarselt loen ja kolme kirjutajat tunnen isiklikult, üks on mu õe sõbranna, keda ma kunagi näinud ei ole, aga see selleks. Hakkasin mõtlema, et miks inimesed ei kirjuta huvitavatel teemadel. Ei aruta elu probleemide üle vaid räägivad asjadest, mis inimesi eriti ei huvita. Noh muidugi üks ta (blogi) mõte on oma tuttavatele edastada oma möödunuid sündmusi, aga noh olge normaalsed - on ikka palju asju, millest mitte keegi lugeda ei taha. Keegi võiks kirjutada raamatu "blogging for dummies" või midagi sarnast. Ma ei väidagi, et ma sellest parem olen, ei ma olen veel halvem ei viitsi siia kirjutadagi eriti, kuigi mõtteid mu peas on palju. Samas kui kõik kirjutavad siia sellest, kuidas elu on lill ja ma tegin eile kolm kükki, siis tundub, et keegi äkki ei tahagi lugeda sellistest asjadest, mis mind huvitavad. Sellest raamatust, siis veel niipalju, et üks mis ma olen aru saanud, et kui sa tahad, et kõik su sõbrad su blogi loeksid, siis sa pead ka nendest seal kirjutama. Tervitan siinkohal Prl. S-i, kes oli esimene mu sõber kes blogima hakkas ja talle väga meeldib endast lugeda. Jah selles olen ma kindel. Igatahes umbes 20 erineva inimese blogi lugesin täna ja noh vähemalt kümme neist rääkisid ainsa inimesena endast või noh siis mainiti muidugi enda mus, tibu, kukununnukest jne. No see on viga number kaks, kesse viitsib su heietusi su musikesest lugeda. Noh umbes, et ta on ikka täiega armas ja nii nummi. No loogiline ju muidu sa temaga koos poleks (need on muidugi naissoost inimesed, kes niimoodi räägivad enamasti. Ahastus tuleb peale sellist jama lugedes. Noh nüüd ma vabandan ennast, aga kuna ma olen selline inimene, kes jõuab oma peas ühest teemast väga ruttu teiseni, siis ei hakka ma seda isikuomadust ka oma blogis muutma. Ühesõnaga just hetk tagasi jõudsin ma selleni, et inimesed räägivad ikka hirmus palju oma armastusest (sellest ka tänane pealkiri muide). Ma mõtlen tavaelus räägivad, sellest muidu nii privaatsest teemast täiesti avalikult. Noh peale mõne üksiku erandi rääkitakse tavaliselt ainult ikka häid asju. Ja no räägitakse ja räägitakse ja räägitakse. Noh ma arvan, et te mõistate mind küll. No tore, et sul hästi läheb, aga palun lõpetage ära.
Kunagi varem ma kirjutasin sõprusest ja leian, et see tänane asi on vägagi seotud selle sõpruse teemaga. Võib-olla pn asi minus, aga no kui ma olen mõne inimesega 3 tundi koos ja 2,5 sellest mulle räägitakse oma musist, siis ega ma enam rohkem selle inimesega välja minna küll ei taha. Muidugi mind huvitab kuidas mu sõpradel läheb, aga selle saab ka kümne minutiga enamasti räägitud.
Noh igatahes sai suht segane kirjutusime jälle valmis, aga äkki mõistate mind ja võib-olla, ainult võib-olla on siin keegi, kes äkki natuke mõtleb peale selle lugemist.
Minu lõpulased on sellised: Selle asemel, et oma musidest siin kirjutada, rääkige parem neile endile kui head ja armsad nad on, sest olgem ausad - nemad on ainukesed, keda see huvitab; hoidke oma sõpru ja juhul kui te just ainult enda jaoks seda blogi ei kirjuta, siis rääkige ka neist siin rohkem; ja lõpetuseks võiks keegi rohkem kirjutada teemadel; mis inimesi mõtlema paneks (vähemalt minule meeldib küll hommikul kooli minnes juurelda mõne varahommikul loetud teema üle).

Muud ma rohkem ei ütle, kui et BE COOL ja veel seda, et üks cheesy walkeri ütlus ka;) neile kõigile, kes neid veel lugenud pole:

Chuck Norris uses ribbed condoms inside out, so he gets the pleasure.

Kui vahva on olla eestlane....

Ma mõtlen nii, et on uhkus olla eestlane. Tunne nagu kuuluksin mingisse rühma. Hea on olla kui selle peale mõtlen. No vähemalt minu loogika järgi on nii, et maailmas on ju peaaegu 7 miljardit inimest ja ainult alla miljoni neist on eestlased. Ma olen nagu valitud kuuluma siia imepisikesse rühma. Selline eliidi tunne on kohe peal. See rahvus, kes me siin sellel pisikesel, aga see-eest tohutu ilusal maal elame on ju nii ilus ja loov. Noh kõigil ja kõigel on muidugi oma vead, aga mina olen õnnelik, et saan vastu rinda taguda ja öelda, et mina olengi eestlane.

Aga see selleks. Maailm on ilusaid kohti täis. Ja ma tahaks kõikjal käia, näha ja uudistada. Noh tegelt, kes ei tahaks reisida. Aga ma tahaks käia vähemalt alustuseks kõik euroopa riigid läbi, no ikka niimoodi käia, et mitte läbi sõita vaid ikka ka ringi vaadata ja uurida-puurida. Noh hetkel muidugi kui mul oleks palju raha, siis ma läheks hoopis palmi alla kaheks nädalaks lebotama, sest stress on peal ning tõesti tahaks lihtsalt magada ja süüa ja päikest võtta. Aga kui see on tehtud vot siis ma läheks reisima, reisiks rongiga ja bussiga ja autoga. Unistused on tavaliselt nii ilusad ja kurb hakkab kui nende peale mõelda, aga kui ei mõtle, siis on veel hullem, sest siis polegi millegi poole püüelda.

Mul tuli just äri-idee, aga sellest ma täpsemalt ei räägi, sest see võib isegi teostatav olla. Hmmm....päris hea mõte:) Aga muidu mul läheb kõik hästi, kui kedagi huvitab. Koolis on raske nagu ikka, aga samas on mõnus ka. Kuigi huvitavaid loenguid võiks veidi rohkem olla. Noh, aga mis ma ikka siin mulisen. tsauks pauks olge tublid ja ärge minge Eestist minema:D


Chuck Norris has sperm so potent it is being stored in a nuclear bunker to repopulate the Earth after an Extinction Level Event.

Tervitusi toome rootsimaaaaaalt.....

Hellõu merilõu!!! Laevad on ilusad ja toredad. Eriti kui sa oled laeva boss ja osake Sõnajalgade clännist. Oi jah seda kõike ma olen ja rohkemgi veel. Tore, et mul on lõpuks ometi kaksikõde on ja Hr. A-l on ka sõber olemas. Vahva vahva on see elu.
Lugu nimelt selline, et ühel ilusal neljapäeval otsustasime koos Hr. A, Hr. K ja Prl. S-ga, et võiks minna väljamaale. No ja nii tore oligi, kuigi valel on siiski lühikesed jalad ja tegelt me otsustasime seda juba ammu, et lähme, aga siiski on mõtet rääkida pigem sellest, et reedel tulin koolist varem ära ja läksin kuku klubisse sööma ja siis sain Prl. S-ga kokku. No ja siis muidugi sadama poole. Kus juhuslikult pidasin ma vene spiooni ametit ja Prl. S sai õnnelikult olla doksikomaan.
Õnneks laevale pääsemisega probleeme ei olnud.
See selleks hetkel on kõik imelikud siis banaani-kunigriigis ja segavad mind. Laulab Mika ja Hr. K arvab, et meil on hirmus palju Rootsi vetsupaberit, aga mis sa ikka teed kui Eestis tapeet on. Piim on ka hea eriti kui ta tegelikult on hapupiim. Just nimelt sellega ma joon hetkel koorelikööri ja on üllatavalt hea olla. Prl. S arvab, et peaks suitsetama minema ja minu reisimemuaaridest ei tule vist ka hetkel midagi välja. Pealegi siin korteris hallitab ka veel, aga vähemalt pole hullu, sest me oleme ju Tallinast ja maksama. Kõik peale Hr. K, kes on kaugelt teisest külast, aga kui vaja võib ka tema maksta, sest ega ta nõrgem vend pole. Aga varsti me joome ennast Prl. S-ga nii segi, et ei tee oma military meestel enam vahet. Peaks neile nimesildid külge panema. Ma nüüd lõpetan, sest jook vajab joomist ja suits suitsetamist. Ükskord ikka üritan siis reisist mingi mõttekama ülevaate teha. Bye bye fröm Sweden, lets twist again!!!!


Chuck Norris has two speeds. Walk, and Kill.

Sünnipäeva masendus....

Ma olen halb inimene.
Ma olin öö otsa kurb.
Ma arvan, et hetkel pole inimest, kelle kohta mul poleks halba sõna öelda.
Ma usun, et kõige toedama tuju tegid mulle eile Hr. J ja Hr. K.R.
Hr. K.R.-i ma isegi ei tunne isiklikult mitte, aga ta suutis olla toredam lihtsate sõnadega kui terve mu perekond. See iseenesest on ju imelik.
Hr. J üllatas mind sellega, et ta mind meeles pidas ja veel mu sünnipäeva. Ta on tore ja ma ei ole halvem, sest tean tema sünnipäeva ka.
Ma ei oska olla.

Kuhu küll need päevad lähevad....

On läinud aeg nii kiiresti, et ei saa aru millestki enam. Alustaks siis sellest, et pidu oli ägensch! Aitäh muidugi kõigile, kes seal kohal olid ja peo toredaks tegid. Kostüüme oli igasugu vahvaid ja eestlase loomupärane häbelikkus ka ei löönud välja. Isagi võiks öelda, et olin üllatunud inimeste leidlikuse üle. Mina ise polnud üldse nii originaalne ja paljud said aru, minu isiksuset alles siis, kui Hr. Adiga koos olime, sest meie kostüümid moodustasid ühtse terviku. Ja kingitused olid ka kõik üle prahi vägevad. Väga pro minumeelest. Võib-olla natuke puudus peo juures seda minulikkust, mis mu sünnipäevad minu jaoks väga mõnusaks teevad, aga järgmine aasta luban teha omanäolisema peo. Muidugi, siis peaks ka juba maja valmis olema ja ei pea enam meeletuid summasid mingi härra taskusse maksma, kes lõppkokkuvõttes su alkoholi ka veel ära varastab. Aga see-selleks. Põhiline on ju, et lemmikutega get downi saab tantsida. Ja nalja sai hommikuni.

Järgmine õhtu läksime Prl. K ja Hr. T juurde, kus vaatasime pilte rääkisime juttu ja natuke tarbisime ka järele jäänud alkoholi. täitsa tore oli. Algne plaan oli meil muidugi Katja minna, aga kui aku ikka külmaga streigib, siis pole teha midagist.

Ja esmaspäeval algas uuesti kool. Väga hirmus polnudki sinna uuesti minna, sest mõttetu passimine hakkas juba ära tüütama. Loengud on ka siiamaani üsna normaalsed olnud, kuigi ka see semester tuleb mul jälle psühholoogiaga maadlema hakata. Loodan, et saan ikka hakkama. Ja pedagoogika ajalugu tundub selline natuke kahtlane aine, aga mitte võimatu muidugi. Homme on matemaatika esimest korda. Mu aju on reaalainete puudumise tõttu juba kokku tõmbunud vist. Loodan, et see matt pole lihtsalt mingi uina-muina vaid saab ikka ajusid ka ragistada.

Tegelikult on täna kurb päev. Olen juba mitu korda nutnud ja kurvastanud. Prl. H sõitis täna Nizzasse tagasi ja mina oma nõrga hingega ei suuda sellest ju üle olla. Aga ma loodan, et ta tuleb varsti jälle, sest see 18 kuud, mis ta seekord ära oli, oli ju üle mõistuse pikk aeg. Muidugi see, et vahepeal tal külas sai käidud leevendas asja. Just tuli meelde, et kui me eelmine suvi seal Hr. A-ga käisime, siis istusin rongijaamas trepi peal ja pillisin nagu väike plika ikka. Südame peaks kuidagi kõvaks tegema, aga ei oska ju kuidagi. Oehh raske see elu ikka. Natuke lill on ka muidugi.

Laupäeval saab pidenšit jäle....uhuuuu!!! Vanu sõpru saab jälle näha ja värki. See on ju tore. Hr. A loäheb ka oma sõpradega peole nii, et ma ei pea süümekaid ka tundma, et üksi kusagil pidu teen. Ikka selliste asjade koha pealt nõrk süda mul. Pole harjunud nagu ilma temata eriti olema.

Ma olen nüüd pool tundi kirjutanud juba, aitab ka selleks korraks.

There is no chin under Chuck Norris's beard. There is only another fist.

Nii väsinud, nii väsinud...

Täna hommikul mul kael valutas ja väga jubedalt. Muidugi oli asi selles, et me Hr. A-ga ei viitsinud kell pool seitse hakata Prl. M-i juurest tulema ning otsustasime seal magada. Oleks meil ainult natuke rohkem mõistust peas olnud, oleks saanud oma kallis voodis tududa ja üldse mitte kaela pärast muretseda. Aga mis seal ikka, vähemalt õhtu oli tore. Lõpuks olid muidugi kõik väga purjus nagu alati ja siis ei saanud enam hästi aru, mis toimub, aga enne seda saime maad ja ilmad läbi arutatud. Päevakorras olevate teemade alla käisid näiteks garaaži ühistud ja poliitika. Vahepeal tekkis ka hetk, kui kõik seletasid midagi koos ning seetõttu pidime kasutusele võtma pudeli. Nimelt keerutasime seda ja kelle peale jäi võis sõna võtta.

Ühelausega oli meil tore õhtu/öö/varahommik. Enne seda käisime Hr. A-ga Buldogis söömas - oli hea nagu alati. Huvitava faktina sain teada, et mu endine klassiõde Prl. T töötab seal. Kohvi oli seal jama ning seda ei soovita, aga kuna More oli kõrval, siis tundus veidike parem. Täna hommikul muide ostsin oma elu esimese 3in1 kohvi, see ka polnud hea, aga ajas asja ära, kuigi jube lahja oli. Statoilist ei saa üle ega ümber ikka. (Pea valutab) Tahaks magada, aga nagu väga ei viitsi ka. My name is Earli uus osa peaks mulle kohe kohe arvutisse jõudma - võiks juba tulla, aga noh vaadata ma seda veel niikuinii ei saaks, sest Hr. A- pole kodus ja ta tahab ju ka näha.

Sünnipäevapalavik hakkab tulema ja päris hirmus on see kohe. Igast asju peaks orgunnima, aga nagu viitsimist suurt pole. Peaks ikka pingutama rohkem. Kõige rohkem kardan, et tuleb nagu mu üle-eelmine sünnipäev, kus aina tramburaitasin ja sebisin ja ise oma pidu nautida ei saanudki. Isegi alkohol, mille jõin kadus sebimise pärast umbes 10 minutiga verest. See ei olnud lahe. Loodan, et seekord tuleb parem.

Veebruaris tahaks Rootsi minna. Vähemalt on plaan selline, loodan, et sellest ka midagi välja tuleb, aga peab tulema, sest iga aasta on ju käidud. Muidugi ilma Nixita ei ole see enam sama, mis esimene kord oli, aga ka sellest katsume üle olla. Ja Egiptus, sinna tahaks ka minna. Sügise poole muidugi, sest enne seda ei jõua raha kokku korjata. Nii palju asju on vaja ja nii paljudes kohtades on vaja käia. Prl. H ja Hr. R mainisid eile, et kui lumi maha tuleb peaks ikka Otepääle laudama minema (mina muidugi kelguga). Ja see on jällegi hirmus suur väljaminek. Muidugi reis iseenesest oleks tore.

Aga nüüd tahaks vanni minna ja puhata ja peataluvett juua. Head ööd!!!


Chuck Norris does not sleep. He waits!